Meil jõudu on (Tiivad vol 2)

long time no see, või mis? :)
seekord sokutasin netiavarustesse ühe loo, mis on minu enda jaoks ülimalt oluline. tegemist on looga, mis esiteks sündis kahepeale ühe minu lemmikinimese Hendrik Lahiga. Teiseks, see lugu märgib ka minu tõsisema laulukirjutamise protsessi algust, milles on järjekordselt süüdi Hendrik, sest kui tema poleks mulle surmtõsiselt öelnud, et me hakkame nüüd laulu kirjutama ja jutul lõpp, ei oleks praegu ei "Mu Eestimaad" ega teisi laule. Ühesõnaga, süüdistame nüüd kõiges Hendrikut ja ütleme talle suure-suure aitähi. c:

Aga kaua ma siin keerutan eksole... Lugu ise on SIIN. :)

***

Kui kell on saanud kaks ja päike vajunud nii madalaks,

siis kõnnin mööda neid teid, mida juba olen käinud, juba näinud.
Astun sinna, kuhu pean astuma,
jalad viivad mu sinna, kus Sind taas näha saan.

Ärge hoidke mind kinni, ma tõusen ja lähengi ära.
Mind ei huvita võõraste hingede kära.
Kõik, mis hinge sõi seest, see jääb nüüd mu selja taha.
Ma tiivad sirutan ja tean, et saan, mida tahan.
Mul jõudu on, et tõusta pilvedestki kõrgemale.
Mul jõudu on, et jõuda kaugemale veel.

Mul jõudu on, et tõusta tähtedestki kõrgemale.
Mul jõudu on, mul jõudu on.

Ja kui ma ka tunnen vahel, et enam edasi minna ei suuda,
siis selge on see mul, et Su puudutus kõik heaks muudab.
Ja kui Sinuni nii lõputult pikk on tee,
siis kõnnin ma igaviku ja ehk igavikugi veel.


Ärge hoidke mind kinni, ma tõusen ja lähengi ära.
Mind ei huvita võõraste hingede kära.
Kõik, mis hinge sõi seest, selle matan nüüd siia maha.
Just siin ongi see kõik, mida ma vajan.
Meil jõudu on, et tõusta pilvedestki kõrgemale.
Meil jõudu on, et jõuda kaugemale veel.

Meil jõudu on, et tõusta tähtedestki kõrgemale.
Meil jõudu on, meil aega on.

Ei anna alla, anna alla, anna alla me,
vaid kõrgemale, kaugemale ära lendame.
Ei anna alla, anna alla, anna alla me,
meid tiivad viivad sinna, kuhu ise tahame.