Katile

Lugu ise SIIN

***

"Ära karda," Sa ütled.
Mida karta on mul?
Ammu ületan'd tõkked,
mille rajasin Sul.

"Ma ei vaata," Sa ütled.
Mida vaadata on?
Sul on alatud võtted
ja veel alatum õnn.

Kaob sekundi järel sekund.
Minuti järel ma kaon.
Kaob sekundi järel...

"Miks Sa ei öelnud?" Sa küsid.
Mida öelda on mul?
Vaevu ärkvel veel püsin.
Homseks jääb sellest vaid muld.

"Mida Sa tunned?" Sa küsid.
Mida tunda on mul?
Tean üht, mis on tõsi -
Sa oled täiesti hull.

Kaob sekundi järel sekund.
Minuti järel ma kaon.
Kaob sekundi järel...

Ma kaon.

Viimane laul

Lugu ise SIIN

***

Vaata mind - olen suur.
Vaata - tee mu ees on uus.
Vaadata ei tohi tagasi, kuid ma ei ole
Sinult oma pilku pööranud.

Vaata mind - ma ei tea,
kuidas lahkuma nüüd pean,
sest ma seisan siin ja vaatan Sind,
mu süda ütleb: "Rumal, Sa ju tead - siin on hea."

Ja ma laulan veel, laulan veel
siit lahkudes, lahkudes.

Vaata - ikka sama kõik.
Teel on ikka sama maik.
Vaata minu sisse - samamoodi südames on
Sulle see kõige soojem paik.

Ja ma laulan veel, laulan veel
siit lahkudes, lahkudes.
Ja ma luban veel, luban veel,
et taas kohtudes, kohtudes...

Ja ma laulan veel, laulan veel
siit lahkudes, lahkudes.
Ja ma luban veel, luban veel,
et taas kohtudes, kohtudes
me naerame.

Saar

Lugu ise SIIN

***

Päike pilve all,
sajab pilve kohal
ja taevas on hall...
Kivist laotud tee,
on muru madalam
puudest kõrgetest.

Las möödub kiirelt päev -
siin aeg seisma jääb.

Keset merd on paradiis.
Keset merd on taevariik.
Keset merd on taevas siin
ja ma tunnengi nii.

Iseendaga
olen omaette,
tunnen - armastan.
Minu saar on see.
Olen ise madalam
oma tunnetest.

Las kiirelt möödub päev -
siin aeg seisma jääb.

Keset merd on paradiis.
Keset merd on taevariik.
Keset merd on taevas siin
ja ma tunnengi nii.

Merel loksub paat,
tema laine toob randa
ühes sinuga.
Las kiirelt möödub päev -
siin aeg seisma jääb.

Keset merd on paradiis.
Keset merd on taevariik.
Keset merd on taevas siin
ja ma tunnengi nii.
Tuul viib kõiki mööda siit,
nad ei tea, et olen siin.
See on minu paradiis
ja ma tunnengi nii.

Homsele käijale

Lugu ise SIIN

***

Seisan maailma äärel,
lasen valjult häälel kajada.
Tuulel mu üle on võim.
Kõik on käes, mida võin vajada.
Läbib mind külm tuuleiil.
Kitsas rada tagasi viib iseendani.
Jahedus lõikab kui tasane hääl,
tasane hääl mus kajama jääb -
mu maa on siin.

Veel
me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.

Seisan maailma äärel,
lasen valjult häälel kajada.
Tunnen - on veel keegi,
minu kõrval leegi sütitab.
Olgu siin pakane, lõikav jää -
ikka jõuab see tasane hääl minuni.
Kellegi käed, on võõrad nad,
iial eemale ajada saa -
mu maa on siin.

Veel
me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.

Vana kirjutab uue - saagu teadmatus.
Vana päev viimaks sureb - saab uus algus
Vana kirjutab uue - saagu teadmatus.
Vana päev viimaks sureb.

Me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo

Veel
Me leiame eest
ja koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.