Homsele käijale

Lugu ise SIIN

***

Seisan maailma äärel,
lasen valjult häälel kajada.
Tuulel mu üle on võim.
Kõik on käes, mida võin vajada.
Läbib mind külm tuuleiil.
Kitsas rada tagasi viib iseendani.
Jahedus lõikab kui tasane hääl,
tasane hääl mus kajama jääb -
mu maa on siin.

Veel
me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.

Seisan maailma äärel,
lasen valjult häälel kajada.
Tunnen - on veel keegi,
minu kõrval leegi sütitab.
Olgu siin pakane, lõikav jää -
ikka jõuab see tasane hääl minuni.
Kellegi käed, on võõrad nad,
iial eemale ajada saa -
mu maa on siin.

Veel
me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.

Vana kirjutab uue - saagu teadmatus.
Vana päev viimaks sureb - saab uus algus
Vana kirjutab uue - saagu teadmatus.
Vana päev viimaks sureb.

Me leiame eest
me kodumaa tee -
jalge alt, südamest.
Koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo

Veel
Me leiame eest
ja koob
me rada nüüd loo,
mis homsele käijale toob
tänase ajaloo.