Revolutsioon

Üle pika aja tuleb jälle oma lugudega "kapist välja tulla". :)
 Lugu ise SIIN 

***

Hoidsin käest ja lasin lahti, pisar langes palgele,
karjatasin valu käes, kui Õnn - see kadus taevasse...
Kadus ja kadus ja kadus ta kaugele.
Kes ma olen? Kas ma olen? Mida tahan, mida saan?
Hüüan Õnne nime, segadus mu's aina võtab maad...
Kuuled, kas kuuled, kas kuuled mind veel?

Su juures minu paik on!
Su süles minu pea...

Ma tahaksin karjuda, kuid hääletuks loodud on hing.
Ma tahaksin vaadata, kuid pimedaks loodud on ilm.
Ma tahaksin varjuda, kuid sõjata vabaks ei saa.
Oota, on minu kord luua
revolutsioon.
Ma tean, et pean.
Oodata ei saa.
Olen ma siin ja
ongi kõik - mu võit.

Ma suudan ennast kanda, kuid ei suuda tõusta kõrgele.
Sulen silmad, ikkagi on midagi mu silme ees -
nägin sind, nägin sind, Õnn, mu südames!
Teineteist me vaatame, kuid üksteist siiski me ei näe.
Teadmatuse suunas sirutan veel kaugusesse käe...
Tunned, kas tunned, kas tunned mind veel?

Su juures minu paik on!
Su süles minu pea...

Ma tahaksin karjuda, kuid hääletuks loodud on hing.
Ma tahaksin vaadata, kuid pimedaks loodud on ilm.
Ma tahaksin varjuda, kuid sõjata vabaks ei saa.
Oota, on minu kord luua
revolutsioon.
Ma tean, et pean.
Oodata ei saa.
Olen ma siin ja
ongi kõik - mu võit.